Babulja ja ta lopsakad pliinid

Tugevused ja nõrkused esteetikas

Veisestrooganovi lisandiks oli kartulipüree ja peedi-mädarõikasalat. Maitsed olid mahedalt kodused, aga suhteliselt vedel kartulipüree ja paks soust mõjusid segunedes ebaesteetiliselt. Toiduesteetikas seega on arenguruumi, see-eest on restoran interjööriga tubli töö teinud.

Sisekujundus on Babuljas tore: lopsakas kui pliinid ja soe kui vene süda. Slaavi ja babulja teemaga on mängitud omajagu, kuid kerge muigega. Teenindus on eriliselt lahke ja püüdlik ning koduse miljöö loomine on õnnestunud. Ajalehti-ajakirju on rohkem kui üheski teises kohvikus, muusika ei mängi ei ülearu valjult ega liiga vaikselt ja on rõõmsalt kaasahaarav. Isegi nii kaasahaarav, et ettekandja sellele taldrikute viimise-toomise vahepeal pisut kaasa laulis.

Magusaks soovitas ettekandja muraka tiramisut, mis oli mõnus. Stiilipuhtuse huvides tellisin musta tee, ent see oli lahja. Kolm-neli tassi mahutavasse kannu oli pistetud sõel teepuruga, mille kogus oli paras ühele tassile. Tassi teed ma ju tellisingi, kannutäiest ei käi mul jõud üle. Üle jõu käis see ka ettekandjale - teed serveerides loksus seda lauale ja jäigi sinna.

Babulja teisel korrusel asub liharestoran, millest tuleb omaette lugu.